Millal alustada treeningutega?

 

Kõiki ülekaalulisi inimesi on õpetatud: selleks, et kehakaalu vähendada, tuleb süüa vähem ja treenida rohkem. See tundub iseenesestmõistetav ja on kujunenud dogmaks. Kuid kas see ikka on nii? Mida näitab meile reaalne elu?

On palju eeskujusid ja õnnestujaid, kes ülaltoodud väidet kinnitavad. Nende varju jäävad aga üritajad, kes tõsistele pingutustele vaatamata ei saavuta mitte mingisuguseid positiivseid tulemusi. Valemi “vähem kaloreid sisse, rohkem kaloreid välja = kaalu alanemine” kehtivust võib täheldada normaalkaalus või selle lähedal olijate puhul. Ülejäänute puhul, kes on ennast nii öelda käest lasknud, ei paista valem kehtivat. Lihtne on oodatavate tulemuste puudumisel järeldada, et inimene on laisk ja sööb rohkem kui kaalu langetamiseks vajalik. Kuid see “teadmine” ei ütle midagi selle kohta, miks inimene just niimoodi käitub! Uue paradigma kohaselt, mis pole veel laiemat tunnustust leidnud, sööb inimene rohkem ja liigub vähem sellepärast, et on ülekaaluline, mitte vastupidi. Ehk peenemalt öeldes: ülesöömine ja laiskus on ülekaalu tagajärjed, mitte põhjused, need on organismis valitseva hormonaalse segaduse peegeldajad. Kuidas siis nii?

Kui süüakse pidevalt toitu, mis tõstab veresuhkru kõrgele, siis põhjustab see pidevat normaalsest suuremat insuliinieritust. Hüperinsulineemia viib aja jooksul lihaste, maksa ja rasvarakkude insuliiniresistentsuseni, mida võib käsitleda kui rakkude enesekaitsemehhanismi liigse glükoosi eest. Kuna kõrge veresuhkur mõjub rakkudele toksiliselt, siis üritab organism selle kiiresti ümber töödelda ja ohutumasse kohta paigutada. Toimub rasvade süntees süsivesikutest ja olemasolevate rasvarakkude täitumine ning nende insuliiniresistentseks muutumise korral uute rasvarakkude süntees. Inimene rasvub.

Paralleelselt kujuneb välja ka leptiiniresistentsus. Leptiin on rasvkoe poolt eritatav hormoon, mille põhiülesanne on informeerida aju olemasolevatest energiavarudest.  Keharasva teke põhjustab suuremat leptiinieritust. Normaalkaalus oleval inimesel teavitab see aju piisava kütuse olemasolust, mille tulemusena isu väheneb ning kehaline aktiivsus suureneb. Kuid pideva leptiinikülluse korral ei suuda ajurakud lõpuks mõista selle sõnumit. Nüüd keha järeldab, et energiat napib ning kulutamise asemel hakkab seda hoopis talletama.

Kuid hädad sellega veel ei lõpe! Kuna leptiin osaleb energia regulatsioonimehhanismides, siis saab häiritud lihaste energiavarustus. Selle tulemusena ei saa lihased energiavajaduse tõustes (treening!) kütuse põletamisega vajalikul määral hakkama. Häiritud saab ka maksa ülesanne tagada pikemate toiduvahede korral stabiilne veresuhkru tase.

Hüperinsulineemia ja hüperleptineemia tulemusena on toitainete voog suunatud põhiliselt talletuslikule ainevahetusrajale, mis jätab kulutusliku raja nii-öelda vaeslapse ossa. Energia jaotamine on äärmiselt ebasoodne – sellest enamus talletatakse rasvkoesse, mis põhjustab energiataseme languse ja tagab kehakaalu järk-järgulise tõusu. Energia puudujäägi korvamiseks vähenebki soov olla füüsiliselt aktiivne ja tõuseb isu.

Kui ülekaaluline inimene, kelle rakud on hormonaalsetele signaalidele tundlikkuse kaotanud, võtab end kellegi õhutusel kokku ja hakkab tahtejõuga treenima, süües samal ajal teadlikult vähem, siis sisuliselt näljutab ta end topelt. Pole ime, et selline strateegia ei toimi. Energianappus on nüüd veel suurem ja organism hakkab selletõttu energiat igal võimalikul viisil kokku hoidma, vähendades treeninguvälist energiakulu veelgi rohkem. Rasvarakkude täitumine küll treeningu ajal lakkab, kuid organismile puudujääv energia võetakse sisemistest varudest – kõhetub lihaste ja organite mass ning väheneb luutihedus. Ebasoodsa koostisega toit, mis on valitsevate soovituste kohaselt süsivesikupõhine, suunab energiat jätkuvalt talletamiseks (treeningule kulunud aeg moodustab ööpäevast tühise osa) ning inimene peab kasutama energiapuuduses treenimiseks ja näljatundega võitlemiseks tugevat tahtejõudu. Paraku ei saa selline vägivald organismi kallal kaua kesta, sest igaüks tahab tunda end energilisena. Stabiilne energiatase on terve ainevahetuse tunnus. Inimene, jäädes kõigi oma pingutuste juures positiivse tagasisideta, teeb antud olukorras ainuõige otsuse – lõpetab treenimise ning hakkab rohkem sööma. Kuid rasvarakud, milliste täitumist treening ja toidunappus takistasid, hakkavad uue hooga paisuma.

 

Kuidas tuleks siis toimida, kui tavapärane ettevõtmine süüa vähem ja treenida rohkem on juba eos ebaõnnestumisele määratud?

Kõigepealt tuleb taastada organismi hormonaalne tasakaal. Selleks tuleb hoiduda lisainetega tehistoidust ja piirata vere glükoositaset suures ulatuses kõigutavat sööki. Kõige rohkem tõstavad vere glükoositaset magusad joogid ja magustoidud, sai, leib, sepik, batoonid, pasta, kartul, kõik pudrud, helbed, müslid, puuviljad. Pole olulist vahet, kas tegu on aeglaselt või kiirelt omastatavate süsivesikutega, sest lõpptulemuseks on varem või hiljem ikkagi kõrge veresuhkur. Süsivesikurikaste toitude asemel tuleb hakata sööma rammusat (rasvast) valgurikast toitu. Selle juurde sobivad juurviljad koos vähese süsivesikurikka toiduga.

Kui toidu toitaineline koostis ja kogused saavad paika, hakkab ära kaduma vajadus näksida ja toidukordade vahed lähevad iseenesest pikemaks. Nüüd saab organism võimaluse asuda end tervendama.

Peale toidusedeli kardinaalset muutmist piisab inimesele täielikult igapäevasest jalutamisest värskes õhus. Toiduga nii öelda järje peale saamine ja tundlikkuse taastamine hormonaalsete signaalide lugemisel võtab aega. Olukorra paranedes hakkab toimuma energia suunamine talletuslikult rajalt üha rohkem kulutusse. Organism hakkab kasutama depoorasvu, mille tulemusena kehakaal langeb ja energiatase tõuseb ning tekib iseeneselik soov hakata rohkem liikuma/treenima. Nüüd ongi õige aeg treeningute alustamiseks.

Powered by WordPress | Download Free WordPress Themes | Thanks to Themes Gallery, Premium Free WordPress Themes and Free Premium WordPress Themes